teisipäev, 26. november 2019

Tihnitähnilised

Kristjan Raud on öelnud, et "kindakirjad polnud muud kui lumehelveste järelkujutused.  Lumekibemed langesivad tumeda põhjaga kinda pääle, kuni need üleni tihnitähniliseks saivad. Kentsakas kirju kiri meeldis ja meelitas järeletegemisele."

Kui tavaliselt on mul olnud mingisugune kindakiri või -katke eeskujuks, siis sel korral tegelikult oli inspiratsiooniks hoopiski üks randmekavand. 

Kristi Jõeste saatis aastaid tagasi Kudujate koopiaklubi Facebooki gruppi pühadetervituse, mille juures oli üks randmekavand, mille ma nüüd (kindlasti on seda keegi veel kasutanud) kindasse kudusin. Sellel kavandil polnud kirjas, mis tehnikas see kududa tuleks, mina valisin sakilise randme.

Tavaliselt on mul ikka niipidi, et tükk aega mõtlen randmeid, kindakiri on ammu juba välja mõeldud, seekord läks teisipidi. 
 Seda kindapaari ma ei liigitakski mingi kihelkonna alla, sest otseselt ma kusagilt eeskuju ei võtnud, nii lihtne kiri ka.

Mina nimetaksin seda kirja ise kas ristikirjaks või lumehelbekirjaks, aga Lüganuselt kogutud  sama mustriga kindapaaril on legendi kirjutatud kärbsekiri (vt. https://www.muis.ee/museaalview/505205).

Nende kinnaste tekkeloost ka: noh, tegelikult on mul ju Muhu sukkade kudumine ka pooleli, aga mul oli loengutes kudumiseks tarvis midagi sellist, kus ei pea näpuga mustrijärge taga ajama, seetõttu on kinnastel ka ülilihtne muster. Valgete tähnide vahele kudusin ka mõned hele- ja tumehallid read, sõrmed tegin täpilised, iga sõrm isemoodi, mõni punavalgetäpiline, mõni roosavalgetäpiline.







Kudumisel kasutasin 1,25 vardaid, 8/2 lõnga ja ringil oli 96 silmust.

 Kindad leidsid endale juba varrastel olles uue kodu, nüüd kannab neid minu sõbranna Getter, kellel on kuldsed käed - tema on nii nende fotode kui ka selle toreda ümmarguse makroonikoti autor.
Kusjuures seda kotti saab kanda ka vöökotina ja nende kinnastega sobib see väga hästi kokku. :)

*läheb nüüd muhu sukka kuduma*


neljapäev, 19. september 2019

Väge täis Rapla silmusnelinurksed

Selle kindapaari originaal on kootud 1903. aastal Rapla kihelkonnas.
Eesti Rahva Muuseumis kannab see üksik kinnas numbrit ERM 9682/a ja välja näeb ta selline:

ERM 9692/a

See lambapruun kindapaar on mind tegelikult "kummitanud" juba Viljandi ajast - kas esimeselt või teiselt kursuselt kui kursaõde Marit sellesama kinda koopiapaari kudus. Sel ajal ma mõtlesin endamisi, et mina ei oska elusees kolme värviga kududa.
Mulle nii meeldib see naturaalsete värvide lihtsus kombineeritud kärtspunasega. Silmusnelinurk on  teadaolevalt õnne sümbol ja punane värv kaitsemaagilise tähendusega, kuidagi nii maagiline kombo!

Kui ma suvel kohtasin Eesti juurtega USAst pärit Kalevit, kes soovis omale väga etnograafilisi kindaid, siis minu esimene küsimus oli, et kus tema juured on. Selgus, et Raplast, näitasin talle MuIsist Raplast pärit kindaid ja nii see kinnas osutuski valituks. Kuna soov oli sõrmikuid saada, siis otsustasin teha veel veidi muudatusi: randmeosa kudusin ainult pruuni ja sõrmeotsakahandused kudusin kahest kohast kokkuvõtmise asemel kolmest kohast.
Minu kootud kindapaar tuli tihedam, kasutasin 1,5 vardaid ja 8/2 lõnga. Ringil oli silmuseid 120. 








esmaspäev, 2. september 2019

Teljetoa voldikkardin

Ma arvan, et ma pole mitte kunagi ühtegi tööd nii kaua teinud kui seda.
Alguse sai see 2017. aasta varakevadel kui maalimises anti ülesandeks teha midagi suurt ja kasutades tekstiile.

Nii ma kookisin oma kaltsuvaibaks mõeldud vanad hotelli voodilinad välja ja kukkusin värvima - trükkima ja ruute lõikama. Värvisin neid erinevatel viisidel, mõned kangad sidusin nööriga kinni, mõnedest tegin pambud, et värv erinevalt külge hakkaks.
Kõik tekstiilsed kangad on taaskasutus! Kardina jaoks ostsin puidust ümarliistud ja kruvitavad aasad, nii, et materjalidele kulus minimaalne summa.

Mul on nii hästi meeles kuidas ma maaliklassi põrandal neid ruute muudkui ühest kohast teise tõstsin ja sättisin - kompa, kompa, kompa!

Õmblemine läks tegelikult ladusalt, õmblusvarude pressimine oli üks igavene tüütus. :)
Aga võib-olla mul pole enam see "valu" meeles. :)

Noh, aga 2017. aasta juunikuusse see töö seisma jäigi, kuni ajakiri Käsitöö juuni-juulinumbris oli voldikkardina õpetus. Mõtlesin, et ega mul nüüd enam ühtki vabandust pole tuua, kõik on ju mustvalgel kirjas ja isegi joonistatud.

Tegemine ise polnudki keeruline - nagu ajakirjaski kirjas oli, nõudis see töö tõesti ka puutööoskusi, aga mitte midagi ülejõukäivat.



Kardina mõõdud ma unustasin võtta, aga laius on umbes 230 cm, see aken on üsna suur.


Teljepingi kate on samuti tehtud lapitöötehnikas, lähemalt saad lugeda SIIT.
Lühidalt istmekattest: valmistatud Inglise tehnikas (kasutasin papist šabloone) ja need õmblesin kõik käsitsi kokku, ülejäänud õmblused on tehtud masinaga, ühel küljel on lukk ja sees on poroloon, mille peal istuda on päris hea.


Huvitaval kombel oli mu tööproovist tehtud teljekotike rippunud juba aastake ühe paela otsas, punusin talle teise ka. 


Kuna Mamma juures olles kasutatakse seda tuba ka magamiseks, siis mulle oli oluline, et lisaks kaunistamisele varjaks kardin ka hommikuse päikesevalguse, kuigi mõned ruudud õmblesin pitsist, siis valguse eest kaitseb see päris hästi.






neljapäev, 18. aprill 2019

Peaaegu täitsa punased Kodavered

Enne kui ma neid kindaid kuduma hakkasin polnud mul õrna aimugi, mis värvides ja mustritega need tulevad. Kui tavaliselt on mul komme ühe kinda kaupa kududa, siis sel korral juhtus nii, et randmed kudusin valmis ja hakkasin mustrit ja värve hiljem otsima. Katsetasin päris mitmeid erinevaid kombosid, harutasin ja natuke vandusin kah, aga näed, valmis said! 
Ja minu meelest täitsa toredad, sest punasega on mul ebakindlus - ma ei oska seda värvi niimoodi kasutada, et ma ise ka rahul oleksin.
Kindad kudusin veidi erinevad: erinevusi märkab nii randmeosadel kui ka sõrmedel ja käeseljal.
Kasutasin 8/2 lambavillaseid lõngu, vardaid 1.25 ja ringil oli 104 silmust. Kuigi silmuste arv on minu tavapärasest mõnevõrra suurem, siis kindad tulid oodatust kitsamad.

Originaali muster on võetud ERM A 135:9 labakindalt, näha saab siit. Sellest kindast on teada, et selle kudus 1845. aastal Kadri Poolakese.





Aitäh Getterile modellitöö eest!

esmaspäev, 18. veebruar 2019

Jaamakirjalised Hallisted

ERM A 509:3125/ab
Seoses käsitööõpetaja magistriõpingutega läbisin sügissemestril silmuskudumise kursuse - ma ei tea isegi mitmendat korda ma seda juba läbin, aga iga kord on hoopis teistsugune. Sel korral juhendas meie kursust Anu Pink. 

Üheks ülesandeks oli etnograafiliste kinnaste kudumine. Et endale väljakutse seada, otsustasin kududa koopialaadsed kindad, peenikese lõnga ja varrastega. 
Suuruse määras kindlaks Joosepi käsi, mistõttu tulid kindad originaalist veidi kitsamad. 

Ringil oli tavapärase 100 silmuse asemel 144, kange tahtmine oli kolmanda varda lõpus uue reaga alustada - kuidagi käe sisse harjunud silmade arv. :)
Kasutasin Saara 12/2 lõnga ja 1,25 vardaid. Sinise lõnga värvisin ise. Kindakirja nimetus on legendi järgi jaama kirjad; mina valisin selle paari hoopis selle toreda randme järgi.

Kel soovi teha, siis Piiri "Suures kindaraamatus" on see muster täiesti olemas, lk 31. Mina avastasin selle raamatu alles siis kui olin mustri juba pildi järgi maha kribanud.

Nagu ka legend ütleb, et  "Kindad on veimevaka kindad /---/ isa-isa oli saanud Ülikesti talust peretütre mehele minemise puhul", siis selles ajendatult otsustasin ka mina need kindad veimevakka oma õiget aega ootama jätta.



kolmapäev, 16. jaanuar 2019

Kivi kotti (varda)kott

Õmblesin ööl vastu esmaspäeva lapitehnikas vardakoti, kingituseks ühele väga erilisele inimesele, kes põrutab mõneks ajaks väljamaale õppima. 

Kasutasin Kihnu vardakoti meetodit, õpetuse leiate  I.Uus raamatust "Mõned nopped Kihnu näputööst". Näiteks üks tore vardakott ERMi kogudest on nähtav SIIN.

Kui varasemalt olen jäänud ainult puuvillasele materjalile kindlaks, siis sel korral kasutasin lisaks puuvillasele ka diplomitööst järele jäänud linaseid kangaid.