Ma arvan, et ma pole mitte kunagi ühtegi tööd nii kaua teinud kui seda.
Alguse sai see 2017. aasta varakevadel kui maalimises anti ülesandeks teha midagi suurt ja kasutades tekstiile.
Nii ma kookisin oma kaltsuvaibaks mõeldud vanad hotelli voodilinad välja ja kukkusin värvima - trükkima ja ruute lõikama. Värvisin neid erinevatel viisidel, mõned kangad sidusin nööriga kinni, mõnedest tegin pambud, et värv erinevalt külge hakkaks.
Kõik tekstiilsed kangad on taaskasutus! Kardina jaoks ostsin puidust ümarliistud ja kruvitavad aasad, nii, et materjalidele kulus minimaalne summa.
Mul on nii hästi meeles kuidas ma maaliklassi põrandal neid ruute muudkui ühest kohast teise tõstsin ja sättisin - kompa, kompa, kompa!
Õmblemine läks tegelikult ladusalt, õmblusvarude pressimine oli üks igavene tüütus. :)
Aga võib-olla mul pole enam see "valu" meeles. :)
Noh, aga 2017. aasta juunikuusse see töö seisma jäigi, kuni ajakiri Käsitöö juuni-juulinumbris oli voldikkardina õpetus. Mõtlesin, et ega mul nüüd enam ühtki vabandust pole tuua, kõik on ju mustvalgel kirjas ja isegi joonistatud.
Tegemine ise polnudki keeruline - nagu ajakirjaski kirjas oli, nõudis see töö tõesti ka puutööoskusi, aga mitte midagi ülejõukäivat.
Kardina mõõdud ma unustasin võtta, aga laius on umbes 230 cm, see aken on üsna suur.
Teljepingi kate on samuti tehtud lapitöötehnikas, lähemalt saad lugeda SIIT.
Lühidalt istmekattest: valmistatud Inglise tehnikas (kasutasin papist šabloone) ja need õmblesin kõik käsitsi kokku, ülejäänud õmblused on tehtud masinaga, ühel küljel on lukk ja sees on poroloon, mille peal istuda on päris hea.
Huvitaval kombel oli mu tööproovist tehtud teljekotike rippunud juba aastake ühe paela otsas, punusin talle teise ka.
Kuna Mamma juures olles kasutatakse seda tuba ka magamiseks, siis mulle oli oluline, et lisaks kaunistamisele varjaks kardin ka hommikuse päikesevalguse, kuigi mõned ruudud õmblesin pitsist, siis valguse eest kaitseb see päris hästi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar