Viimase kooliaasta sügissemestril, ehk siis umbes aasta tagasi oli võimalus valida aine, kus tutvustati pastelde ja pättide valmistamist. Pättide tegemist õpetas Talvi Sarapu.
Mina valmistusin selleks juba suvel: tikkisin entusiastlikult lilltikandis pätipealsed valmis, et saaks ikka need ehedad Muhu pätid.
Tikkisin valmis ja saingi.
Need pätid tegin endale, tikkisin roosasid roose, et passiks kokku minu nipiga vatiga (VAATA SIIT).
Teised pätid tegin aasta hiljem, ehk sel suvel kui täditütar Elerin avaldas nendele soovi.
Mõeldud-tehtud, ainuke mure oli liistud. Eelmisel korral sai neid kultuuriakadeemiast laenutatud, aga nüüdseks olin juba Tartusse kolinud ja otsisin lähemal asuvaid variante.
Liiste sain laenutada Lõngapesa poest (asub Riia maanteel Abakhaniga samas majas).
Pättidest üldiselt: kuni 20. sajandi alguseni tarvitati kaunistamata pätte tööjalatsitena. Muhus hakati enne I Maailmasõda neid kaunistama, alguses geomeetrilise ornamendiga, kasutades ristpiste tehnikat. I MS järel hakati Muhus pätte kaunistama madalpistes lilltikandiga, mida hakati nimetama roositud pättideks. Need ilupätid olid siiski pühapäeva jalanõud, enamasti püüti olla paljajalu, sest kandmine kulutas jalanõusid.
Roositud pättidele on ninale paigutatud tavaliselt kaks suuremat lille. Muhu naised peavad kohustuslikeks elementideks tikkida üks punane roos, teine roosa (muhuroosa), nende ees keskel päti ninas üks valge karikakar, mis sümboliseerib puhtust.
Sellised nad siis sel korral said, ise olen teisena tehtud pättidega rohkem rahul. Ütlus, et harjutamine teeb meistriks peab ikka paika küll!
