Emmaste kindad

 Selle postituse kirjutamine tuletab meelde, et ma pole siin mitmeid vahepeal kootud kindaid näidanudki.

Mõned on juba ära kingitud ja ei saanudki õieti õigeid pilte tehtud. Aga mis seal ikka, üks on kindel, et kindaid tuleb niikuinii minu varrastelt veel juurde, see on vist mingisugune sõltuvus. 

Mõni aeg tagasi tuli Saara Kirjastusest välja Hiiumaa kinnaste raamat (vt siit). Väga heade õpetustega raamat, kus kinda kudumise tehnoloogia on sõna otseses mõttes rida realt joonisena välja toodud ja lihtsalt mõistetavaks tehtud.

Minu jaoks oli üllatav see, et kinnastele kooti küljekasvatusi, et need käes paremini istuksid. Kui nüüd ühe paari küljekasvatusega ära kudusin, siis sain aru küll, miks. Ja seetõttu ma need kindad kudusingi: üldiselt olen ka kindakudumise juures suur katsetaja: tahan kogu aeg mingit uut tehnoloogiat või nippi kasutada, et ikka areneda. :) Viimasel ajal olen kudunud mitmeid meeste kindaid, jällegi enda arendamiseks suuruse kudumisel.

Nende kinnaste eeskuju on pärit Hiiumaalt, Emmaste kihelkonnast. Muuseumisse on need kogutud 1920ndatel.

ERM A 509:3238/ab

Kootud Saara vanamoelisest lõngast, vardad 1,5. Täpne õpetus on olemas "Hiiumaa kindad" raamatus. 

Fotode autor Tiina Pitk. Modelliks Kristofer.

Suur tänu!

Ühtlasi annan teada, et need kindad ootavad oma omanikku, huvi korral võta ühendust. 

Muhu sukad

See kõik algas 2018. aasta varasügisel, kui tublid naised võtsid kätte ja hakkasid üheskoos Muhu sukkasid kududa vihtuma. Facebookis on üks kinnine grupp Kudujate koopiaklubi, kus naised arutlevad kudumise üle ja näitavad enda imeilusaid kudumeid, jagavad nippe, soovitusi - väga tänuväärne seltskond!

Kuna mina alustasin just siis enda õpetaja magistriõpingutega, siis oli üsna lihtne sellele kõigele vastu panna, kuni saabus suvi ja veidikene rohkem vaba aega. 

Mõned päevad enne jaanipäeva avastasin end Saara e-poest lõngu valimast, ühel hetkel oli mul värvipotis muhuroosa ja nii see edasi läks, kuni oktoobrikuuni, mil sukad varrastelt maha sain. 

Algselt oli koopiaklubi naiste lubadus sukad valmis kududa 2019. aasta jaanipäevaks - paljud seda ka tegid ja mõned on nüüdseks valmis kudunud juba 3-4!!! paari sukkasid. Kevadel pidi toimuma ERMis maailma suurim Muhusukanäitus, kuid arvestades olukorda lükkub see edasi, no igatahes olen väga rõõmus, et võtsin selle väljakutse vastu!

Alustasin kudumist 200 silmusega ringil (arvutuste kohaselt oleksin pidanud veel rohkem neid looma), kuid sain juba soonikuosas aru, et see on liig, mis liig ja jätkasin 45 silmusega vardal. 

Lõngadest kasutasin sääreosal Saara ja Vilma villakoja 12/2 lõngu, pöiad on kootud Saara 10/2 lõngast.

Oranžid, kollase, muhuroosa värvisin ise. Kui võrrelda Vilma ja Saara lõngu, siis Vilma oma on natuke karmima olemisega, alumised oranžid osad on just sellest lõngast kootud.

Muhuroosat värvisin kaks satsi, esimene tuli päris tume, teine oli ideaalne. Oranži värvisin kolm korda, kuidagi ei sobinud ei see, ega teine toon. 

Kavandit ega sukalõiget ma ette ei teinud, ainult silmuste arvutused kirjutasin üles. Mustreid valisin ka kudumise ajal jooksvalt. Roosal põhjal kassimustri "kassid põõsas" panin kokku kahest sukakirjast, mis leidsin Meite Muhu raamatust. 

Järgnevalt tuleb palju ilupilte.

Nii see kõik ühel juunikuupäeval alguse sai. 

Pätid meisterdasin Viljandi kultuuriakadeemia ajal, juhendajaks Talvi Sarapu.

Mul oli juba meelest läinud, et umbes aasta tagasi kudusin Joosepile Muhu meestesokid, ma kahtlustan, et ma võisin umbes nii mõelda: "Ah, kui ma neid toredaid sukkasid kududa praegu ei saa, koon siis vähemalt sokidki."  Juhend on olemas Eesti silmuskudumise II osa raamatus. 

Vot selline lugu minu Muhu sukkadega, uute kudumise peale ma veel mõtlema pole hakanud, kuigi lõnga täiesti jätkuks, olen praegu rohkem kindalainel tagasi. 

Olen rahul, et selle ettevõtmisega liitusin, väga hea ja õpetlik kudumiskogemus.

Valmis sukkade fotode autor on Tiina Pitk. 

Muhu Sinised

Pärast sukkade kudumist (jaja, järgmine postitus on nendest, ma luban) jäi mulle see 12/2 lõngaga kudumine kuidagi nii käe sisse, et mõtlesin, et kooks siis ühed Muhu sõrmkindad ka kohe järgi. 

Nendel kinnastel on heegeldatud randmed. Need tulid hästi kitsad, sest ma ei arvestanud üldse sellega, et pärast teise või kolmanda ringi heegeldamist see pind üldse ei veni. 

 Peale tikkisin linnud, kusjuures tikkimine võttis kauem aega kui heegeldamine, sest ma harutasin seda tikandit no umbes 7 korda lahti, kuni lõpuks tulemusega rahule jäin. 

Lõngaks valisin elektrisinise, sest see sobis minu untsu läinud muhuroosa katsetusega päris hästi kokku. Untsu ta läks selle pärast, sest mul ei olnud tookord suvel mahti oodata, millal see lõng seal potis lõpuks õiget värvi läheb ja nii ma uhasin seda rodamiini muudkui potti juurde, tulemuseks sain päris ilusa tumeroosa lõnga, aga muhuroosa see siiski polnud, nii et pidin muhuroosa värvimisega uuele katsele minema. Aga lõngad seetõttu seisma ei jäänud, nii, et ju siis pidigi tol korral nii minema. 

Sel korral mul otsest etnograafilist eeskuju polnud, Meite Muhu raamatus olid ühed hästi toredad sinised kindad kootud, oranžide lilledega.

Need kassid on inspireeritud minu toredast punasest kassist Flerkenist - mõne meelest on need rebased, aga ma ei pane pahaks, olgu siis kassid või rebased. :)

Lillede südamed on peale silmatud. Ringil oli silmuseid 112. Kudusin varrastega nr 1,25.

Kui me Joosepiga Viljandi ajal meie kursuse kindanäitusel käisime, siis ta näitas ühtedele Heli kootud Muhu kinnastele ja ütles: "Kuule, need silmused on ju nagu pikslid - nii väikesed!"


Imeilusate fotode autoriteks on Tiina Pitk ja Silver Taavet Kollom. Aitäh!