esmaspäev, 16. märts 2020

Muhu sukad

See kõik algas 2018. aasta varasügisel, kui tublid naised võtsid kätte ja hakkasid üheskoos Muhu sukkasid kududa vihtuma. Facebookis on üks kinnine grupp Kudujate koopiaklubi, kus naised arutlevad kudumise üle ja näitavad enda imeilusaid kudumeid, jagavad nippe, soovitusi - väga tänuväärne seltskond!

Kuna mina alustasin just siis enda õpetaja magistriõpingutega, siis oli üsna lihtne sellele kõigele vastu panna, kuni saabus suvi ja veidikene rohkem vaba aega. 
Mõned päevad enne jaanipäeva avastasin end Saara e-poest lõngu valimast, ühel hetkel oli mul värvipotis muhuroosa ja nii see edasi läks, kuni oktoobrikuuni, mil sukad varrastelt maha sain. 

Algselt oli koopiaklubi naiste lubadus sukad valmis kududa 2019. aasta jaanipäevaks - paljud seda ka tegid ja mõned on nüüdseks valmis kudunud juba 3-4!!! paari sukkasid. Kevadel pidi toimuma ERMis maailma suurim Muhusukanäitus, kuid arvestades olukorda lükkub see edasi, no igatahes olen väga rõõmus, et võtsin selle väljakutse vastu!

Alustasin kudumist 200 silmusega ringil (arvutuste kohaselt oleksin pidanud veel rohkem neid looma), kuid sain juba soonikuosas aru, et see on liig, mis liig ja jätkasin 45 silmusega vardal. 
Lõngadest kasutasin sääreosal Saara ja Vilma villakoja 12/2 lõngu, pöiad on kootud Saara 10/2 lõngast.
Oranžid, kollase, muhuroosa värvisin ise. Kui võrrelda Vilma ja Saara lõngu, siis Vilma oma on natuke karmima olemisega, alumised oranžid osad on just sellest lõngast kootud.
Muhuroosat värvisin kaks satsi, esimene tuli päris tume, teine oli ideaalne. Oranži värvisin kolm korda, kuidagi ei sobinud ei see, ega teine toon. 
Kavandit ega sukalõiget ma ette ei teinud, ainult silmuste arvutused kirjutasin üles. Mustreid valisin ka kudumise ajal jooksvalt. Roosal põhjal kassimustri "kassid põõsas" panin kokku kahest sukakirjast, mis leidsin Meite Muhu raamatust. 

Järgnevalt tuleb palju ilupilte.

Nii see kõik ühel juunikuupäeval alguse sai. 








Pätid meisterdasin Viljandi kultuuriakadeemia ajal, juhendajaks Talvi Sarapu.


Mul oli juba meelest läinud, et umbes aasta tagasi kudusin Joosepile Muhu meestesokid, ma kahtlustan, et ma võisin umbes nii mõelda: "Ah, kui ma neid toredaid sukkasid kududa praegu ei saa, koon siis vähemalt sokidki."  Juhend on olemas Eesti silmuskudumise II osa raamatus. 


Vot selline lugu minu Muhu sukkadega, uute kudumise peale ma veel mõtlema pole hakanud, kuigi lõnga täiesti jätkuks, olen praegu rohkem kindalainel tagasi. 
Olen rahul, et selle ettevõtmisega liitusin, väga hea ja õpetlik kudumiskogemus.


Valmis sukkade fotode autor on Tiina Pitk. 











Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar