pühapäev, 27. märts 2016

Teljetoa uus kaltsuvaip

Eelmisel kevadel õnnestus mul saada päris enda kangasteljed. Nende eest tänan oma Mammat, kes need mulle soetas ja lubas enda majja üles panna. Enne telgede tuppa vedamist tegime toale kerge värskenduse.

 Suveks said teljed kokku, sügisel alustasin lõime pealepanekuga, mis sai päris peale alles jõulude paiku.

Sidus sai täielikult kudumiskõlblikuks reedel, selle eest teen kniksu Lindale, kes tuli lahkelt mulle appi. 




Kavandamisega läks üsna nobedalt, kindel plaan oli teha suuremalt jaolt labases koes vaip mõne toimse hambareaga. Värvid valisin tapeedi järgi.








Kuna see on mu esimene töö nende kangastelgedega, siis otsustasin, et päris esimene töö peab jääma ikka telgede juurde. Kaltsudega oli mul lihtne: ema oli juba enamuse vajalikke toone (hoopis teise vaiba jaoks) välja otsinud ja ribadeks lõiganud. Nii et ise pidin väga vähe aega kanga lõikamisele kulutama. 




Vaip sai kootud 1,5 päevaga. Pikkust tuli umbes 240 cm, laiust 84 cm. Mul puudus vajaliku laiusega pingutaja, seetõttu jäi vaip natuke ebaühtlaste äärtega.


Tahaksin veel näidata oma toredat "tööriistanagi", seda ehib minu vanavanaema suga, mille otsas ripuvad omakorda minu teise vanavanaema piiritsad.
Minu jaoks on see nagi väga praktiline, nii hea oli vaiba kudumise ajal sinna üleliigseid piiritsaid riputada.

Kui me Mammaga kevadel tapeetisime, siis jäi meil vajalikku tapeeti veidi puudu ja tegime keset seina ühe tumedama ristküliku. Alguses oli mul plaan sinna pildid riputada, aga tuli hoopis selline mõte:
                                                                                                                                                                   



Need teljed kuulusid varem elukutselisele kangakudujale, seega sain lisaks telgedele veel kaasa väga palju sugasid, süstikuid jm kangakudumise tarvikuid.


Minu uhke soakast.


Kindlasti ma upgraden oma teljetuba veel edasi, mõni mõte juba mõlgub seoses kapi (seda ma näitan alles siis kui see valmis saab) :) ja teljepingiga. 







pühapäev, 20. märts 2016

Pulmatutid

Selles postituses näitan kahte põimitud paelaga võtmehoidjat.
Paelad on põimitud säärepaelte põhimõttel, täpsemalt kutsutakse seda mustrit labaselt põimitud täiskalasabakirjaga säärepaelaks. Labast põimimist on kasutatud sääre-, suka-, ja põllepaelte tegemiseks, aga ka pikemate ümber keha seotavate vööde punumiseks. 

Vanasti kuulusid riideribadest valmistatud kaunistused mitmes Eesti paigas eelkõige pulmakaunistuste hulka. Pulmatutt rippus veimekirstu võtme otsas - ikka toreduse pärast. 


Selle paela põimimisel kasutasin taas oma Muhu pulmatekist üle jäänud lõngu. Tuli Muhulikult kirev. Otsa tegin sitsist ja pitsist tuti. 



Võtmehoidjate punumisel on väga hea kasutada ära pikemaid lõngajuppe või poolipõhjasid, nii ei lähe ükski lõngajupike raisku. Sama kehtib kaltsujuppide kohta, tutiks saab kasutada viimsegi raasu. :)

Pulmatuttidest ja tuti tegemise õpetusest saad lähemalt lugeda SIIT.
Mitmeid säärepaelte punumise õpetusi leiad Lüüli Kiige raamatust "17 kirrivat paela".

Need võtmehoidjad rändasid kingikotti.